Tõlgitud väljaandest The Christian Science Monitor (autor Gordon F. Sander) www.gordonsander.com

Katleena Kortesuo ei olnud täiesti ette valmistamata, kui RANSOM_MAN nime all tuntud väljapressija temaga möödunud aasta oktoobris ühendust võttis.

Kaks päeva varem teatati sellest, et häkkerid varastasid konfidentsiaalseid teraapiaandmeid Vastaamost, erapsühhoteraapiakeskusest Helsingis, kus Kortesuo oli patsient. RANSOM_MAN — kes võis olla algne häkker, ent võib-olla ka mitte— saatis patsientidele e-kirju, ähvardades varastatud teabe avalikuks teha, kui nad ei maksa nõutud summat, milleks enamasti oli 200 eurot (238 dollarit).

“Nad teadsid mu nime, e-posti aadressi ja mu isikukoodi,” ütleb Kortesuo. “Ja nad teadsid, et ma olin olnud Vastaamo patsient.” Ehkki see polnud täielik üllatus, oli tema sõnul sündmusele keeruline reageerida — eriti pärast seda, kui häkker oma ähvardusele tõsiseltvõetavuse lisamiseks lekitas pimeveebis osa ohvritega seotud varastatud andmetest. Veebruari seisuga oli seoses häkkimisjuhtumiga esitatud umbes 25 000 kuriteoteadet.

MIKS ME SELLE ARTIKLI KIRJUTASIME

Küberkuritegudega kaasneb sageli usalduse rikkumine. Kuid häkkimine eraomanduses psühhoteraapiakeskusesse — sealhulgas patsientidega toimunud sessioonide märkmete varastamine – tabas Soome privaatsuskultuuri eriti rängalt.

“See oli suurim kuritegu Soome ajaloos ning ühtlasi üks kõige kohutavamaid,” ütleb Kortesuo, kes kirjutab nüüd turvareeglite rikkumisest ja selle ühiskondlikust mõjust raamatut.

Vastaamo häkkimise juhtum ja sellele järgnenud väljapressimine raputas Soome ühiskonda sügavalt. Kuigi selline tegu oleks kõikjal olnud sissetung, tabas see mõningaid Soome ühiskonna põhiväärtusi, sealhulgas privaatsust ja usku võrguühendusse. Samas võib see siiski avada ukse arutelule vaimse tervise ja tervishoiu olulisuse üle.

“Kahtlemata oli tegu Soome ühiskonda muutva sündmusega,” ütleb Michael Franck, tuntud Soome dokumentalist. “Asjaolu, et midagi sellist sai juhtuda siin, Soomes, riigis, mis peab end uhkusega üheks võrguühenduse hälliks, kus on lisaks ka tugev ja turvaline tervishoiusüsteem, oli šokeeriv.”

Ühiskondliku usalduse raputamine

“Arvutitesse sissetungimise ja andmebaaside varastamise juhtumid ei ole kahjuks enam sugugi ebatavalised,” ütleb Soome politsei uurija ja juhtivinspektor Marko Leponen. “Ometi oli see juhtum täiesti erakordne.”

Inspektor Leponen peaks asjaga kursis olema. Ta on juhtumit uuriva rakkerühma juht. “Sihikule võetud isikuandmete hulk oli lihtsalt tohutu,” ütleb ta. Samuti märgib ta, et see on esimene juhtum Soomes, kus lunaraha ei nõutud mitte ainult rünnaku alla langenud organisatsioonilt, vaid ka patsientidelt, kelle andmed varastati.

“Üks põhjus, miks see häkkimise juhtum nii laastavalt mõjub, on usaldus,” ütleb ta. “Meie, soomlased, usaldame oma ühiskonda ja eeldame, et kõik meie tundlikud süsteemid on nõuetekohaselt turvatud.”

Asjaolu, et ohvrid olid terapeutilist ravi saavad patsiendid, sealhulgas inimesed, kes põdesid depressiooni ja muid raskeid probleeme, võimendas avalikkuse šokki, eriti ühiskonnas, mille liikmed pole harjunud oma eraelu arutama, veel vähem rääkima sellest, et nemad või nende lähedased üldse teraapias käivad.

Psühhoteraapia ei ole tabu, ütleb kogenud Soome diplomaat Petri Tuomi-Nikula, sellest rääkimine aga küll. “Me ei räägi teraapiast nii, nagu seda teevad ameeriklased. Selles mõttes hoiame me rohkem oma privaatsust.”

Sama meelt on ka Soome kuulus reklaamijuht Ami Hasan. “Teraapias käimine pole soomlaste jaoks nii loomulik kui ameeriklaste jaoks,” ütleb ta. “Ning kui häkkerseda häbelikkust või vältimist või kuidas iganes seda nimetate, ära kasutab ning ütleb, kelle teraapiamärkmed ta varastas:” Makske mulle või ma annan teie tööandjale või lähedastele teada, et teil on vaimseid probleeme.” Noh, soomlased ei võta seda kergekäeliselt.”

“Muidugi on usalduse ja saladuse rikkumine, mida te oma terapeudile räägite – peaks olema – šokeeriv ükskõik kus,” ütleb Helsingi ülikooli maailmapoliitika professor Teivo Teivainen, “kuid võib-olla siin oli see veelgi suurem vapustus, sest ühiskondlik usaldus on kõrge.”

Dr Teivainen ütleb, et soomlaste usaldus ühiskonna vastu on tõenäoliselt tingitud mitmetest teguritest, sealhulgas Rootsi valitsemisaega ulatuva suhtelise võrdsuse traditsioonist, kunagise võimsa luteri kiriku mõjust ja Soome ühiskonna suhtelisest homogeensusest.

“Vastaamo oli soomlastele omamoodi täiuslik torm,” ütleb aastaid Soomes elanud Ameerika kunstikuraator Mark Maher. “See tekitas kaose seoses mitme Soome kultuurilise alustalaga korraga – nende uhkus olla üks esimesi digitaliseeritud ühiskondi, nende privaatsustunne ja usaldus nii avalike kui ka erasektori institutsioonide vastu… Kõik see sai siin kahjustada.”

Häkkimise juhtumile reageerimine

Kahju ja selle järelmõju on näinud kuritegude ohvritele nõustamist ja tuge pakkuv organisatsioon Soome Ohvriabi (RIKU). “Meil on olnud identiteedivarguste ohvreid,” ütleb RIKU direktor Leena-Kaisa Åberg, “kuid mitte kunagi sellises mahus.”

Tema sõnul oli ühendusel 2020. aastal üle 22 600 kliendi, mis on ligi 50% rohkem kui 2019. aastal. Vastaamo häkkimise juhtumi tõttu oli kasv oluliselt suurem, ütleb ta..

Valitsus üritab juhtumi käigus ilmnenud turvaauke parandada, ütleb siseministeeriumi kantsler Olli-Poika Parviainen. “Tervishoiu ja hoolekande digitaliseerimine nõuab kõrget turvalisust,” ütleb ta, “ja me teeme kõik endast oleneva, et seda tagada.”

Tuhandete väljapressimise ohvrite trauma ja näriv ebakindlustunne püsib, ütleb Kortesuo, kes peab juhtumi teemal blogi. “Ilmselt kannatavad inimesed selle tõttu ebakindluse, lootusetuse, ärevuse ja jõuetuse käes.”

Ta toob näiteks ühe anonüümselt ohvrilt saadud sõnumi. “See on põrgu, mis kestab kogu mu elu,” kirjutas ohver. „Võin oma andmed avastada 4, 6 või 12 aasta pärast. Minu ärevus- ja stressitase on ülikõrged.”

Siiski, nii traumaatiline kui see juhtum ka ei olnud, tunneb ta, et sellest sündis ka midagi head. „Ettevõtete teadlikkus ja investeeringud küberturvalisusse on kasvanud. Hindan ka seda, et kogu rahvas toetas ohvreid ja mõistis kurjategijad hukka.”

Proua Kortesuo sõnul on ilmselt kõige olulisem, et “õppisime rahvusena arutlema vaimse tervise üle,” viidates kasvavale inimeste hulgale, sealhulgas tervishoiutöötajatele, kes on tunnistanud, et käivad samuti teraapias, mida paljud soomlased ei ole soovinud teha.

“Varem ei olnud teraapia või see, et keegi käis teraapias – või ei käinud – siin midagi sellist, mille üle arutleti,” ütleb Tuomi-Nikula. “Kuid see muutub kiiresti, ja vähemalt osaliselt selle juhtumi tõttu.”